Eesti naiste jäähoki ajalugu ulatub tagasi aastasse 2003, mil Tallinnas alustas tegevust HC Dreamland Queens nimeline hokiklubi.

25. novembril 2005. aastal kogunes esmakordselt tolleaegsete klubide paremikust kokku pandud esimene Eesti rahvuskoondis, et võõrustada maavõistluses Islandi rahvuskoondist. Kohtumine võideti skooriga 8:2.

Kõigest 2 aastat hiljem debüteeris rahvuskoondis ka maailmameistrivõistlustel.

Eesti naiste rahvuskoondis on MM-sarjas osalenud kahel korral: aastatel 2007 ja 2008 (IV divisjonis), mõlemal korral mängiti end alagrupis neljandale kohale. 

2008. aasta majanduskriisi tagajärjel kadusid toetajad ning tasapisi hääbus naiste hoki klubide tegevus. Üksikud entusiastid jäid mängima meeste harrastajate võistkondades, enamik aga kahjuks lõpetasid.


2015. aastal asus aga jäine huvi naiste hoki vastu taas soojenema ning endisaegsed hokinaised puhusid klubide tegevusele uuesti eluvaimu sisse. Hetkel on Eestis 4 ametlikku naiste hokiklubi ja kokku ligi 100 aktiivset mängijat. Neljandat hooaega järjest toimuvad Eesti meistrivõistlused ning alates 2020. aastast sai taaskäivitatud Eesti rahvuskoondise projekt eesmärgiga naasta rahvusvahelisse MM-turniirisarja.

See esimene väike samm ning tõuge suure eesmärgi suunas saigi astutud 2020. aasta 1. augustil, kui üle 12 aasta kogunes kahepäevase laagri tarvis Eesti naiste jäähokikoondis. 
Haabersti jäähallis sai kokku ligi 30 mängijat Tallinnast, Tartust, Kohtla-Järvelt, Soomest ning Venemaalt eesmärgiga alustada ettevalmistustega 2021. aasta märtsis toimuva IIHF maailmameistrivõistluste III divisjoni turniiriks Leedus.


Seda võimsat laeva asus tüürima lätlannast peatreener Inguna Lukašēvica, kelle kogemuste pagasisse kuulub mängijakarjäär Läti rahvuskoondise eest, treeneriaeg Lätis ja Austrias, sealhulgas MM-kogemus Austria U18 tütarlaste koondisega. Teda toetamas on soomlasest abitreener, kes Soome noorte ning samuti Austria koondisega töötanud, Ahto Kärnä. 













Korralik tulemus eeldab ka tugevat ettevalmistust, mille tarvis sooviti osaleda Läti klubide korraldatavas Optibet Balti Liigas, kus lisaks lätlastele osalenuks ka Eesti ning Leedu hokimängijad, mis lisaks kohalikele liigamängudele andnuks koondisele võimaluse hinnata treenimist vajavaid kohti. Tänaste reisipiirangute tõttu pole mängudel osalemine veel õnnestunud. 


Kuuldused naiste koondise taastulemisest jõudsid ka videoproduktsiooniga tegeleva ettevõtteni Vita Pictura, kellelt tuli initsiatiiv panna loole õlg alla, kogu virvarr üles filmida ning see dokumentaalfilmiks vändata, mis algab laagri taaskogunemisega pärast aastate pikkust pausi ja kulmineerub sini-must-valge lipu all märtsis Kaunases.

Paraku otsustas IIHF ära jätta kõik madalamate liigade alagrupiturniirid, mis Eesti hokisõpradele tähendab, et Tallinn ei võõrusta U18 ning U20 noormeeste koondiste alagruppide mänge, Poola suurele areenile ei sõida meeste koondis ning samuti peavad naised oma taasdebüteerimisega ootama. 

Ometi ei vähenda praegused treeninguid ning võistluste korraldamisi puudutavad piirangud, maailmas valitsev üleüldine ebakindlus ja kohati muserdavad uudised naiste indu vaid panevad rasketes olukordades plaane ümber mängima. Samuti soovib Vita Pictura jätkuvalt tuua töökate ja tublide Eesti naiste pingutused ekraanile; tsiteerides produktsioonifirmat:''Vaadates Eesti naiste tulemusi talialadel - midagi nende vahel justkui klikib'' 
Mõtted esimesest kohtumisest ning idee sünnist avas oma blogipostituses ka režissöör ja kirjanik Aleksey Siman, kes nentis, et ''häid lugusid ei looda vaid need avastatakse'' 

Nii jätkavadki meie kartmatud naishokimängijad oma unistuse nimel töötamist ja Vita Pictura omaltpoolt panustab, et see lugu jõuaks inspiratsioonina teistegi sportlasteni ja aitaks võtta fookusesse naiste sporti. 














Kogu tegevuse toetamiseks on käimas Hooandja kampaania, millega saab lähemalt tutvuda siin:

https://www.hooandja.ee/projekt/silver-heels