Jäähokimaailmas, aga spordis laiemalt panevad hierarhia paika lihtsad mõõdetavad tegurid: saavutused, kohad maailma edetabelis, osalejate arv, auhinnarahad ja töötasud, harrastajate hulk, populaarsus või telereitingud. Tänamatu töö on võrrelda erinevaid alasid omavahel, aga ühe spordiala sees on mängijaid või liigasid kõrvutada karvakene lihtsam. Jäähokis on sel talvel põhjust vaadelda Rootsi fenomeni. Miks? Kirjeldan.

Jäähoki puhul on ammu küsitud, korduvalt ka minult, et milline on siis Euroopa tugevaim hokiliiga. NHL on maailmas number üks ja koondab parimatest parimad, see on selge. Tase on seal ühtlaselt kõrge, Põhja-Ameerikas tahavad kõik tegijad ennast proovile panna. Kui suudetakse läbilöök teha, tasutakse ka kuninglikult. Pikalt tundus, et KHL on selles hierarhias teisel positsioonil ja Euroopas esimene, aga viimane aasta on siin teinud poliitilisest olukorrast lähtuvalt korrektiive – nimekad välismängijad on enamuses liigast lahkunud ja leidnud endale uue koduklubi erineval pool Euroopas. Peamised sihtkohad olid Šveits, Rootsi ja Saksamaa, aga häid mehi jagus ka näiteks Soome.

Kuidas Euroopa tippliigasid võrrelda? Selleks annab ühe võimaluse jäähoki Meistrite liiga, mille finaali näitab veebruari keskel ETV2 ja mille käekäiku oli mul taas põhjust süveneda. Euroopa tugevamatest liigadest olid Rootsi ja Šveits tänavu seal esindatud viie, Saksamaa ja Soome nelja ning Tšehhi ja Austria kolme klubiga. Üldse võtsid liigast osa 32 meeskonda 14 riigist. Mis välja joonistub? Rootsi klubid suutsid ainsana kõik viiekesi jõuda 16 parema hulka, neist neli pääsesid edasi veerandfinaali ja neist omakorda kaks poolfinaali. Finaal võinuks kujuneda ka kahe Rootsi klubi Lulea ja Frölunda siseasjaks, kui meeskonnad poleks kohtunud omavahel poolfinaalis. Nüüd mängib Lulea finaalis Tampere Tappara vastu.

Kolmel viimasel Meistrite liiga hooajal on Rootsi klubid läbinud alagrupifaasi iga kord kaduteta ning poolfinaali on jõudnud neid alati vähemalt kaks, kui mitte kolm. Jäähoki Meistrite liiga ajaloos on senisest seitsmest hooajast koguni kuuel võitnud tiitli Rootsi klubi. Ainsa erandina sai finaalis Rootsi meeskonna (toona Växjö) alistamisega hakkama 2018. aasta talvel JYP, mille ridades tuli meistriks ka Robert Rooba.

Rootsi hokimängijate kõrget üldist taset kinnitab ka huvitav suund, mis on täheldatav Soome kõrgliigas. Kui välismängijate osakaal on SM-liigas kõigi teiste rahvuste puhul languses, siis rootslaste määr on kasvanud võrreldes eelmiste hooaegadega. Eks mängijateturg sai eelmisel aastal tugevalt mõjutatud, kui paljud olid sunnitud KHL-st lahkudes leidma endale uue meeskonna. Väidetavalt makstakse Euroopas parimat töötasu Šveitsis, Saksamaal ja Rootsis, sinna kõige enam ka siirduti. See protsess algatas uued liikumised turul, kus ula peale jäänud pidid endale leidma uue mängupaiga. Soome liigas mängib hetkel ligi 40 rootslast ja neist mitmed olid kodumaa klubides hoopis väiksemas rollis kui nüüd Soomes. Näiteks varasem Frölunda ründaja Simon Hjalmarsson kuulus Rootsi liigas mängides punktide mõttes keskmike sekka, kuid SM-liigas on ta resultatiivsuse tabelis hetkel kolmas!

Kui kunagi räägiti, et igast maailma sadamast võib leida ühe Eesti meremehe, siis päris kindlasti leiab kõigist tippliigadest rohkem kui ühe Rootsi jäähokimängija. See on tunnistus kvaliteedist ja näiteks Põhja-Ameerika profiliigas NHL, kus mängitakse kõrge tempoga suurt meisterlikkust nõudvat jäähokit, on kanadalaste ja ameeriklaste järel suurim esindatus just rootslastel (97). Järgnevad venelased (55), soomlased (49), tšehhid (37) ja teisi rahvusi on juba märgatavalt vähem.

Ja mingem või kadedusest roheliseks, aga NHL-i kaks kõige resultatiivsemat kaitsjat on praegu rootslased Erik Karlsson ja Rasmus Dahlin. Vahepealsete tagasihoidlike hooaegade järel jälle uue hingamise leidnud Karlsson on resultatiivsemate mängijate edetabelis koguni kuues, aga esimese paarikümne seast leiab 16. kohalt ka Dahlini. Resultatiivsemate meeste TOP 20-s on veel ründajad Elias Pettersson ja William Nylander. Kirsina tordil seisab praegu kõige edukama klubi Boston Bruinsi väravasuul rootslane Linus Ullmark, kes jõudis äsja NHL-i ajaloos väravahtidest kõige kiiremini ühel hooajal 25 võiduni. Ullmarkil on liigas parim tõrjeprotsent ja väikseim keskmine sisselastud väravate arv.

Ma sain toetuda avalikule infole ja faktidele, näidata seeläbi Rootsi jäähoki fenomeni hokihuvilise pilgu läbi. Kui nüüd keegi kirjeldab ära, kuidas selles riigis jäähokimängijaid kasvatatakse, mil moel noortele õpetust antakse ja kuidas nad kaasatakse täiskasvanute sporti, mõistaksime paremini Rootsi hokikultuuri sügavust. Milline on see süsteem, mis tagab sellise jäähokimängijate kvaliteedi? Siin pole küsimus rahakoti paksuses või rahvuses, vaid teadlikkus lähenemises protsessile, kus ei puudu ka loomingulisus. Oleks, millest õppida.

Kristjan Kalkun, ERR-i hokiajakirjanik