Tänaste hokijuttude juured ulatuvad suisa Saaremaale välja: seal sündinud ja kasvanud, kuid üsnapea Soome kolinud Kristjan Kombe räägib, kuidas ta hokini jõudis ning millised trenni- ning tulevikumõtted on juba teist hooaega järjest Liigas mängival eestlasel.

Jäähokini tegelikult jõudsin läbi sõprade: nemad mängisid ja nende eeskujul ka alustasin, kusagil 6-7 aastaselt, tollal elasin juba Soomes. Samuti mõjutasid jutud, et Soome hoki on väga lahe. 

Saaremaal täna veel jäähalli ei ole ja viljakat hokipinnast seal juurutada üsna keeruline, kui Eestis puhkamas käid, kus sa siis harjutad? 

Saaremaal elades ma veel hokit ei mänginud, kolisime  väga varakult emaga juba Soome.
Kui praegu suviti käin, veedangi seal umbes kaks nädalat ning siis ongi paras aeg natuke maha rahuneda. 

Samuti väga noore poisina tee üle lahe ette võtnud 20-aastane Kristjan on kasvanud HPK noortesüsteemis ning tänaseks mänginud välja koha esindusmeeskonna ridades: käimasoleval hooajal on Kombe HPK eest Liigas väljakul käinud juba 16 kohtumises. 

Kolisin emaga Soome, kui olin väga noor. Isa elab mul endiselt Eestis ja igal suvel käin tal ning vanaemadel külas. 
HPK-sse jõudsin seepärast, et kolisime Hämeenlinna ja esialgu mängisin Tampere Ilveses, aga mingil hetkel rääkisime, et sinna on liiga pikk tee iga päev sõita. Sealt edasi sündis ka otsus HPK kasuks. 
Mulle HPK-s väga meeldib, asjad on siin hästi! Iga päev on trenn, mõnikord ka kaks korda päevas. Noortele keskendutakse korralikult ning nähakse vaeva, et nad iga päevaga paremaks saaksid. 

Öeldakse, et igas sadamas on üks eestlane, ilmselt kehtib see naljaga pooleks ütlus ka Soome hokiklubide kohta: kõikjalt leiab ühe Eesti päritolu mängija. Eesti televaataja jaoks oli hiljuti väga äge hetk, kui Telia Inspira kanalilt sai vaadata JYP Jyväskylä vs HPK kohtumist, kus lälksid vastamisi kaasmaalase Robert Roobaga. 
Soomes vist ei ole keeruline leida mõnda klubi, kus teine eestlane mängimas? 

See hiljutine kohtumine oli teine kord, kus mängisin Rooba vastu. Esimene kord oli juba eelmisel aastal. Meeste liigas rohkem eestlasi mängimas ei ole, aga kui veel noorte liigas mängisin, tuli tihti ette, et mängisin näiteks Morten Jürgensi (Jukurit U20), Rasmus Kiige (TUTO Hockey U20) või Cristopher-Kullervo Jõgi (sel hooajal Kakipo U20) vastu. See oli väga äge! 

Millised on tulevikuplaanid? 

Pole päris mingeid kindlaid plaane, võtan päev korraga. Tahaks nüüd lihtsalt ka hokit lihtsalt nautida ja mitte muretseda selle olukorra pärast, mis maailmas praegu on. 
Loomulikult ei unusta ma, et teen kõvasti tööd ning ühel päeval ikkagi sooviksin mängida NHL-is.

Mida ütled nendele noortele, kes praegusel hetkel vaatavad sinu mängu imetlusega ning mõtlevad, et väga uhke! 20-aastaselt juba Liigas! 

Tuleb väga palju tööd teha ja elada nagu profisportlane, iga päev. Kunagi ei tohi alla anda!