Eelmisel kuul Eestile maailmameistrivõistlustel kulla toonud U20 koondise juures oli esmakordselt #eestihoki taustajõuna kiropraktik Martin Kumm, kes oma igapäevast tööd teeb Šveitsis, sh jäähokimeeskonna EHC Basel juures.
Küsisime Martini käest võistluste järel, kes ta on ja kust ta tuleb ja kuidas jõudis ta Eesti Hokini.
Martin, kes Sa oled ja kust tuled?Ma olen sündinud ja ülesse kasvanud Haapsalus. Elukogemust tänaseks juba 33 aastat ning eks ma läbi ja lõhki üks spordi fänn olen.
Mis on Sinu spordiala? Milline on Sinu sporditaust?Kuni 20. eluaastani keerles minu elu ainult korvpalli ümber. Ühel päeval jooksid aga lained peapeal kokku ja panin ketsid nurka. Peale seda päeva ei puutunud ma korvpalli aastaid ja liikusin edasi triatloni peale. Tänaseks tegelen peamiselt rattasõidu ja mägimatkamisega. Tänu minu enda keerdkäikudele suudan tihti sportlastega väga kiiresti samale lainele jõuda.
Kuidas sai Sinust spordi kiropraktik? Milline on olnud kiropraktiku tee?Olles lõpetamas 2008. aastal Tallinna Ülikoolis kehakultuuri eriala, sain aru, et minu huvi inimkeha kinemaatika ja spordi vigastuste vastu on sügav. Kuuldes sõbralt, et ta läheb Inglismaale kiropraktikat õppima, otsustasin minna teda ülikooli paariks päevaks jälgima. Tagasi tulles oli selge, et Bournemouth on minu järgmine elukoht. 5 aasta jooksul õppisime põhjalikult kõike alates rakkude arengust kuni närvisüsteemi pisidetailideni. Selle aja jookul õnnestus käes hoida näiteks päris inimaju, vaadata läbi mikroskoobi lihaskiudusid jms. Lõpetades 2013. aastal Anglo European Chiropractic College’i teadsin, et ei soovi veel püsivalt Eestisse naasta ja otsisin endale sobiva töökoha Šveitsis.
Milliseid omadusi on vaja spordi kiropraktikul?Usun, et need omadused sõltuvad sellest, mis spordiala juures keegi konkreetselt töötab. Kui tuua näiteks jäähoki, siis sel spordialal on vaja tugevat “hetkes” mõtlemise ja analüüsi võimet, kuna hokis juhtub alati midagi! Minu 6-aastase karjääri jooksul võin ühe käe sõrmedel ülesse lugeda mängud, kus ma midagi tegema ei pidanud. Teiseks peab olema suuteline mängijatest aru saada. Igal mängijal on oma lugu, oma teekond ja isegi meeskonnaspordis peab suutma neile läheneda indiviididena. Alles kolmandaks asetaks ma diagnoosimise ja ravimise oskuse. Need on kindlasti väga vajalikud, aga ma paigutaks kategooriasse “õpitavad”. Hetkes mõtlemise võime, kiire analüüsimisoskus ja mängijatest kui inimestest aru saamine aga mitte.
Mis on sinu töö kõige suurem väljakutse?Pole vahet, kas ma töötan suurfirma CEOga, maailma kuulsa kuntsniku, sportlase või 2 lapse emaga. Neil kõigil on üks ja sama väljakutse - kuidas valust lahti saada? Keegi ei tule minu juurde sooviga ennast veel paremini tunda, kui neil valu ei ole. Isegi mitte sportlased!
Minu väljakutse seisnebki selles, kuidas eelpool nimetatud gruppidele arusaadavalt selgitada, et nende probleem ei ole mitte valu ise, vaid tegurid/tegevused, mis selle esile kutsuvad. Hetkel olengi spetsialiseerunud eri juhtumitele ja igapäevaselt töötan eranditult patsientidega, kes on juba aastaid proovinud erinevaid teraapiad ja käinud mitmete arstide juures, kuid pole abi saanud. Ma ei paku inimestele mingit imeravi, vaid üritan probleemist aru saada, võtan selleks aja ning seejärel proovin nii arusaadavalt, kui ma vähegi oskan, neile nende kehas toimuvat selgitada.
Mida on Sulle su töö spordi kiropraktikuna kõige rohkem õpetanud?Kannatlikust. Spordi ülekoormusvigastust, mis tekkis näiteks 3 aasta jooksul, ei ole võimalik nädalaga lahendada.
Milline on Sinu seos jäähokiga?Minu plaan pärast ülikooli lõppu Bournemouthis oli keskenduda jalgrattaspordile. Kuid reaalsus on olnud väga teistsugune. Baselisse tööle minnes polnud ma ühtegi jäähoki kohtumist oma silmaga näinud. Minu toonane kliinik, kus töötasin, oli seotud kohaliku suurima hokiklubiga ja nii mul tekkis võimalus ühte mängu vaatama minna. Järgmisel mängul jooksin oma mentori sabas ja ülejärgmisel vaatas tema juba tribüünilt ja mina toimetasin meeskonnaga. Mind sõna otses mõttes visati vette ja vaadati, kas oskan ujuda. See andis mulle suurepärase võimaluse õppida ja spetsialiseeruda hokile. Tänaseks on saanud sellest pea 6 aastat EHC Baseli juures ja hokist on saanud minu lemmik spordiala.
Milline näeb välja Sinu igapäeva töö EHC Baseli meeskonna juures?See on ajas muutunud. Pikka aega olin nende Team Medical, ehk siis kõik vigastused, edasi suunamised ja ravi käis minu kaudu. See andis mulle võimaluse kohtuda väga paljude eriala arstide ja spetsialistidega, kellest nii mõndagi saan täna nimetada oma sõbraks. Mul on olnud võimalus seista operatsiooni laua ääres, kui minu mängijale tehakse operatsiooni ning näha sama mängijat tegemas comebacki. Samas olen näinud ka karjääride lõppemist vigastuste tõttu, raskema ja kergema kujulisi peapõrutusi, luumurdusid, lahtisi haavu, ühesõnaga kõike, mis hoki mängus juthuda võib. Tänaseks on minu töö klubi juures natukene muutunud, sest asutasin 2018. aasta alguses oma ettevõtte Optimal Performance Lab. Kuna klubi ametlik medical partner on minu endine tööandja, siis ametlikult ma ei ole enam klubi Head of the Medical, aga käin kiropraktikuna endiselt meeskonnaga mängudel. Samuti olen vastutav meeskonna suvise ja hooaja sisese off-ice treeningute planeerimise ja läbi viimise eest.
Kas ja kuidas erineb töö koondise ja klubi juures?
Tegelikult väga ei erinegi. Vigastused on ikka samad. Minu esimene kogemus rahvuskoondisega töötades on olnud väga positiivne. Uue inimesena liitudes on vaja saavutada treenerite ja mängijate usaldus. Kui see on olemas, siis edasine on rutiin ja sarnane töö, mis klubis.
Kuidas jõudsid Eesti Hokini?Läbi tuttava Eesti võrkpalluri kellega Šveitsis töötasin. Tema kirjutas Rainer Komile Eesti Hokiliidust ja juba möödunud suvel saimegi kokku. Leidsime ühised pidepunktid kiiresti ja nii sündiski plaan Eesti U20 koondise juures mind rakendada. Olen väga tänulik Eesti Hokile sellise võimaluse ja usalduse eest.
Mida soovid Eesti jäähokile?Viimastel aastatel tehtud tööd tuleks jätkata. Kindlasti on alaliidul plaan, mida on vaja teha, kõik nõuab lihtsalt aega. Põnev oleks näha Eestis tipptasemel klubihokit, sest see võiks olla ka kasvulavaks uutele noormängijatele.
