Rasmus Kiik - tänavu kolmandat hooaega TUTO Hockey U20 värve esindav, novembris oma 20. juubelit tähistanud mängumees, kes pälvis sel kevadel ka EOK ''Märka järgnevat põlvkonda'' tunnustuse.

Oma U18 koondise debüüdi tegi Kiik juba 2014/2015 hooajal, sealt edasi on ta täitnud nii U18 kui U20 koondises ka kapteni rolli ning 2018/2019 ja 2019/2020 hooajal meeste koondistki esindanud. Mida annab ühele noorele poisile koondise kogemus? 

Koondise debüüdi tegin tõesti noorena. Kapteni ning abikapteni roll on mulle kui mängijale andnud enesekindlust, oskust olla juhtiv ja eeskujulik hokimängija meeskonnakaaslastele ning ka noorematele hokimängijatele. 
Praegusel hetkel koondis ei kogune ega ka võistle, tulenevalt sellest on see mulle kui ka teistele koondisemängijatele uus olukord, millega tuleb leppida. Kuna paljud mängijad on justkui pereliikmed, kellega on alati koos tore aega veeta ja au rahvuskoondist esindada, siis loodan, et praegune olukord laabuks ja juba lähiajal oleks võimalik laagrite ja turniiridega jätkata. 

Ka Rasmuse vend tegeles jäähokiga, tema eeskujul Rasmus trenni jõudiski. Kas vennaga koos sama ala harrastamine on pigem eelis, et on alati kellega koos treenida või valitseb omavahel pidev konkurents? 

Kindlasti oli suureks abiks see, et mu vend on hokit mänginud, kuid suure vanusevahe tõttu on ta pigem olnud mulle treeneri eest. 
Konkurents on meil alati olnud igal alal, olgu see siis mingi spordiala või mängukonsooli mäng. 

Kes on olnud läbi aegade sinu lemmiktreener? Millised omadused peavad ühel innustaval ja inspireerival treeneril olema?

Praeguse hetkeni pean oma parimaks treeneriks Olle Sildret, kellelt sain palju abi ja nõu, kuidas peab trenni tegema ning käituma õige hokimängija väljakul kui ka väljaspool seda. Alati ei pruukinud mulle kõik tema mõtted ja meetodid lapsena meeldida, aga praegusel hetkel pean ma neid kõiki õigeteks ja olen nende eest tänulik. 
Ma ei hakka välja tooma, milline peab hea treener olema, kuna igal mängijal on oma sobiv treener, kes on teda kõige rohkem edasi viinud. Igal treeneril on omad viisid ja tavad, kuidas tema näeb jäähokit ja mängijate arengut. 

Räägi veidi oma igapäevaelust Soomes, oled seal juba üsna pikka aega elanud. 

Soomes olen ma tõesti elanud juba üsna pikalt ning selle aja jooksul on mul siin välja kujunenud kindel kava ja plaan, kuidas oma päevi veedan. Isegi, kui ma veel profimängija ei ole, siis julgen väita, et minu igapäevaelu näeb juba välja nagu professionaalse hokimängija oma. A-SM sarja tasemel on enamasti iga päev kaks trenni kuhu kuuluvad: jäätrennid, jõusaal, erinevad üldfüüsilised treeningud, soojendused ja venitused. 
Varasematel aastatel sai trennide vahepeal õpitud, aga kuna sel aastal lõpetasin kooli, siis on trennidevahelised pausid ja õhtud kulunud puhkamisele ja sõpradega mängukonsooli mängimisele. Hetke soov on keskenduda ainult jäähokile ja anda endast maksimum. 

Millist hooaega pead enda kõige õnnestunumaks? 

Enda kõige õnnestunumaks hooajaks pean 2019/2020, kuna mängisin tervelt 43 mängu A-SM sarjas ja suutsin suuremaid vigastusi vältida. Samuti olin U20 koondise kapten Ukrainas toimuval turniiril, seal mängisime kõige kõrgemal tasemel, kus Eesti koondis kunagi üldse mänginud on. Sealsel turniiril jäin ka enda tulemusega rahule. Eelmisel aastal toimus Olümpia kvalifikatsioon, mis oli minu esimene suurem turniir meeste koondisega ja kindlasti üks ägedamaid koondise mälestusi. 

Millest unistasid alles hokiga alustava noore poisina ja kuhu on need unistused tänaseks jõudnud? 

Hokimängijaks saamisest olen unistanud eluaeg, kuna jäähokiga alustasin 3-aastaselt. Sellest ajast saadik on selle nimel tehtud ka väga palju tööd, nii minu kui ka mu vanemate poolt, et see unistus täituks. 
Praegusel hetkel unistan oma esimesest profilepingust. Mul on ka suuremaid unistusi, kus ma sooviksin end tulevikus näha, aga alustada tuleb kõige pealt väiksematest.