Tartu Annelinna Gümnaasiumi ajakiri kajastas oma 11. klassi õpilase Maksim Turovski ja abituriendi Juri Bahturini sportlikku poolt ning mängijakarjääri klubis Tartu Välk 494. 


Kuidas jõudsite hokini? Kui kiirelt on võimalik hokimängu õppida?

Maksim: Vanemad viisid mind nelja aastaselt hokikooli Kajakas. Usun, et hokimängu õppimiseks tuleb alaga kaua tegeleda. Olen mänginud hokit peaaegu 14 aastat (6 päeval nädalas, 3-4 tundi päevas) ja on veel palju asju, mida jääl õppima pean. See võtab kaua aega: kui lapsed hokikoolidesse lähevad, õpetatakse esimesed 2-3 aastat õigesti uisutama ja alles seejärel muid asju. 

Juri: Mul oli hokimängijast sõber, kellega suvel tutvusime. Niipea kui pakane kätte jõudis, hakkas ta mind õue hokit mängima kutsuma. Hiljem tutvusin peaaegu kogu meeskonnaga ja iga päev oli soov treeningutel osaleda. Pärast vanematelt nõusoleku saamist panin end kirja. Hokit õpitakse mängima kogu elu kuna täiuslikkusel pole piire. Arengu kiirus sõltub aga inimesest, tema soovidest ning võimalustest. 

Mis teid selle spordiala juures kõige rohkem köidab? 

Maksim: Tõenäoliselt kiirus. Hoki on väga dünaamiline spordiala, mis selle ka nii populaarseks teeb. 

Juri: Mulle väga meeldib, et sellel alal on peaaegu kõike: kiirust, võitlusi, põnevaid hetki ja palju muud. Samuti erineb hoki paljudest aladest ka seepärast, et lisaks kiire ja osav olemisele pead oskama ka uisutada. 

Millal saite aru, et tahate hokit professionaalsel tasemel mängida? 

Maksim: Juba algusest peale meeldis mulle väga sellega tegeleda. Arvan, et umbes 10-aastaselt hakkasin aru saama, et olen selles osav ja minu jaoks on hoki midagi enamat kui lihtsalt hobi. Sellest ajast alates olen hakanud tõsiselt pingutama, et professionaalselt hokit mängida, kuna olen alati unistanud proffidega koos jääle minekust. 

Juri: Treenisin ja mängisin pikka aega oma eakaaslastega koos, kuid hiljem kutsuti mind Välk 494 treeningutele, kes hokiga professionaalsel tasemel tegeleb. Nendega koos treenides sain aru, et kõik on minu kätes ja miski pole võimatu. 

Kas teil on olnud kunagi mõte käega lüüa ja hokist loobuda? Kui jah, siis miks? 

Maksim: Lisaks hokimänguga seotud paljudele positiivsetele momentidele, on olnud ka ebameeldivaid. Lapsena ei olnud suure tõenäosusega selliseid mõtteid, et otseselt lõpetada, kuid viimasel kahel aastal mõtlesin sellel teemal tihti. Liitusin 15-aastaselt Eesti meistrivõistlustel osaleva klubiga, olin väga õnnelik, aga pidin silmitsi seisma psühholoogiliste probleemidega. Kogu selle aja, kui eakaaslastega hokit mängisin, olin pidevalt oma meeskonnas liider ja kuulusin Eesti parimate mängijate hulka. Kui jõudsin meeste võistkonda, hakkasin vähe mänguaega saama ning istusin pidevalt pingil. Mul oli tõsine võistlus oma koha eest, sest mängisin meistrimeeskonnas, kus on Eesti parimad mängijad. Tulenevalt sellest, et ma sain vähe mänguaega, ei õnnestunud jääl asjad nagu soovisin, kaotasin usu endasse ning enesekindluse, mis on sportlase jaoks väga olulised. Niisiis hakkasid mulle üha sagedamini tulema pähe mõtted lõpetada sportlasekarjäär. 

Juri: Jah, ühel korral tahtsin pärast ebaõnnestunud mängu ''uisud varna riputada''. Need olid suure tõenäosusega minu elu halvimad 20 minutit. 

Mis motiveerib teid selle spordiga edasi tegelema? 

Maksim: Armastus hoki vastu. Rohkem kui üks kord üritasin hokiga tõsiselt lõpetada, kuid iga kord mõistsin, et ilma ka ei saa, kuna see on mu elu mõte. Sain enesekindluse tagasi ja usun endiselt, et saan mängida kõige kõrgemal tasemel. 


Juri: Olen seadnud endale jäähokis eesmärgid, mis motiveerivad mind iga treeninguga arenema. Selle tulemuseks on mõnikord see, et koolitööd jäävad tegemata. Paraku ei saa õpetajad sellest aru, õigemini ei saa nad spordis saavutatu eest viit anda. 

Milliste raskustega puutuvad koroonaviirusega seoses kokku sportlased, eriti hokimängijad? 

Maksim: Koroonaviirusega seoses on tekkinud palju erinevaid raskusi. Kõige suurem näiteks see, et meistrivõistlused peatati sel hooajal mitmel korral ning pidime taas vormi saama ja hooaega sisse elama. Nüüd on viiruse levimise takistamiseks kehtestatud piiranguid ja meil on taas lubatud mängida. 

Juri: Pandeemia mõjutab hoki arengut, kuna mängud kogu maailmas kas tühistatakse või lükatakse edasi. Samuti võttis koroona minult võimaluse mängida meie riigi rahvuskoondise eest eelmisel aastal toimunud U18 maailmameistrivõistlustel, mis olukorra tõttu ei toimunud. 

Vaatamata kõigele olete praegu liigatabelis esikohal. Mis on teie arvates teie edu taga? 

Maksim: Hooaeg 2020/2021 on täies hoos ja seni oleme tabelis esikohal. Ettevalmistus on meil väga hea, treenime palju nii jääl kui väljaspool jääd. Ma arvan, et meil on Eestis ühed parimad treeningtingimused, mis aitab meie sooritustele kaasa. 

Juri: Välku saab võrrelda mehhanismiga, mille kõik käigud on omavahel ühendatud ja panevad ka selle masina toimima. Välgu meeskonnas on kõik täpselt samamoodi: edu saavutatakse tänu treenerite hästi koordineeritud tööle ja juhendamisele. 

Kirjeldage oma hokielu kõige meeldejäävamat sündmust? 

Maksim: Selliseid sündmusi on olnud palju, kuid kahte neist saan eraldi välja tuua: mõlemad juhtusid 2019. aasta kevadel. See oli minu esimene hooaeg meistriliigas ning ühtlasi ka minu esimene maailmameistrivõistlus Eesti koondises, kus saavutasime pronksi. Muidugi loodan, et kõige meeldejäävamad sündmused ootavad mind veel ees. 

Juri: Neid hetki on palju ja ma ei saa ühte kindlat välja tuua. Kuid üks meeldejäävaim kindlasti oli minu debüütmäng Välgu eest Everesti vastu. Võitsime kohtumise ning mina sain parima mängija auhinna. 

Kuidas saada tõeliseks hokimängijateks? Millist nõu annaksite algajale sportlasele? 

Maksim: Kõvasti peab trenni tegema ning ennast pühendama. Kõige tähtsam on aga hokit armastada ning mitte unustada seda ka nautida. Iga treening peaks olema pidustus ning siis kõik ka õnnestub. 

Juri: Esiteks, ära tee endale järeleandmisi - mida kõvemini treenid, seda rohkem kasu ka saad. Samuti peaks alati järgima treeneri juhiseid ja kõik endasse nagu käsn imama. Ja veel üks väga oluline asi - mitte karta eksida! Laske käia! Õppige vigadest! 

Intervjuu autoriteks Tallinna Annelinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilased Kristina Gusarova ja Daniella Kolesnikova. 
Artikkel on refereeritud TAG ajakirjast ja originaaltekst asub siin